Eesti mängufilmid kogu maailma publikule?

Mõned aastad tagasi küsiti minult järgmist: Igaüks, kel on mingisugusedki teadmised filmiajaloost, hindab Vene mõju filmikunstile. Kui mõelda olulistele inimestele filmiajaloos, tulevad mul lisaks Eisensteinile meelde ka oma olulise panuse andnud filmitegijad nagu Vsevolod Pudovkin, Alexander Dovženko ja Dziga Vertov. Kuidas on aga lood Eesti filmitegijatega? Kas on nende hulgas keegi, kelle teosed Teile eriti meelidvad?

Jah, mulle meeldivad paljud Eesti filmid. Minu meelest sarnanevad need rohkem Ameerika kui Vene filmidega. Need ei ole väga süvafilosoofilised, mõned on isegi päris meelelahutuslikud. Usun, et Eesti filmidel oleks Ameerika kinodes edu. Võiksin kihla vedada, et mõne Nõukogude-Eesti filmide tõlkimine inglise keelde annaks suurpärase tulemuse: õnnestunud repliikidest saaks noorte seas koguni käibefraasid. Te ilmselt kahtlete: "Vaevalt see nii oleks. Koolilastele ei paku huvi mingid mustvalged välismaised filmid." Kuid uskuge mind: noortele meeldiks need väga. Minu enda erilisteks lemmikuteks on komöödiafilmide režissööri Sulev Nõmmiku teosed. Minu teada tegi ta ainult kolm filmi: "Mehed ei nuta" (1968), "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme" (1978). Neist viimane, muusikaline komöödia, on eestlastele ilmselt sama, mis inglastele "Monty Python". Arvo Kruusemendi "Kevade" (1969) on minu jaoks tõeline klassika, mida lähksin kindlasti taas vaatama, kui seda linastataks. Elmo Nüganeni "Nimed marmortahvlil" (2002) on ajalooline draama Eesti koolipoistest, kes kaotasid oma elu Eesti iseseisvuse eest võideldes 1919. aastal. Samuti on huvitavad Priit Pärna joonifilmid.

Praegu näen Eesti filmidele isegi suuremat tulevikku kui paari aasta eest. Laiemale publikule mõeldud koguperefilmidest võiks ära nimetada Rene Vilbre "Röövlirahnu Martini", samuti David Snowmani joonisfilmi "Frank ja Wendy". Eesti teeb edusamme Euroopa filmifestivalide süsteemis osaledes. Loodaks väga - kuigi see on ebatõenäoline -, et olukord paraneb, kui filmitegemisse kaasatakse stuudiosüsteem, et luua - vastukaaluks "autorifilmidele" - kindlale publikule suunatud mängufilme.