Jagatud õigused ja suurstuudio vajadused

Produtsendi eelised jagatud õiguste puhul võrreldes eelmüügi strateegiaga

Vastavalt jagatud õigustele produtseerib produtsent mängufilme VLLE (välislevitajatest lepinguline ettevõte) ja stuudio tarvis koostöös oma partneriga. Produtsent peab nõustuma sellest tuleneva riski ja vastutusega, mille võtmine on paratamatu, et tuua kasumit stuudiole ja välislevitajale. Produtsent peab meeles pidama vajadust aidata stuudiotel täita sõlmitud filmipakettide lepinguid erinevate meediaturgude vajaduste täitmiseks.

Kuna stuudiod on kõik avalikud börsiühingud, on neil vaja hoida kinofilmide produtseerimisest tulenev volatiilsus ja aktsiaturuga seotud kvartaliaruanded kontrolli all. See tähendab, et stuudiol tuleb vähendada riski, produtseerides vähem ja levitades rohkem (ligikaudu 8-9 kümne linateose kohta). Samuti vähendab stuudio riski ka see, kui võimaldada produtsendil tuua väljaspoolt sisse üle 50% filmi produktsiooni summadest, olles välismaiste lepingutega mittekorporatiivses jagatud õiguste suhetes. Stuudio, kellel on pangas märkimisväärne krediidiliin, muudab selle vahekorra kasulikuks, nagu näiteks produtsent, kes toob sisse $30 000 000, loob stuudiole kasutatava rahasumma $300 000 000 (pangalaen) ulatuses. Selles olukorras eemaldab produtsent peamise produktsiooniriski stuudiolt, olles kontaktisikuks töötamisel stuudio ja peamiste lepinguliste välislevitajatega. Jagatud õiguste tehingute võtmeks on see, et VLLE jagab tulud ja kannab kulud ühiselt; see ei toimiks, kui need riigid ei tegutseks grupina, vaid jagaksid sissetulekud vastavalt nende algsele eraldatud kasumiprotsendile igas filmis eraldi. See on praktiliselt nagu partnerlus: tegutsetakse vastavalt lepingule, kuid ei jagata tulusid. Kui VLLE oleks äritegevuseks registreeritud, peetaks seda maksukohustuslikuks partnerluseks, mis tähendaks äritegevust ja oleks USAs maksustatav; sellisel juhul oleks VLLE maksustatud kahekordselt, mis muudaks jagatud õiguste süsteemi mõttetuks. Jagatud õiguste vahekord kõrvaldab samuti eelmüügimudelist tuleneva riski, et välislitsensiaat ei maksa vastavalt akreditiivile, kui film on eelostjale tarnitud. See põhjustab probleeme kogu filmitööstuse süsteemile, kuna produtsendi pank on rahastanud kinofilmi produktsiooni (olles saanud stuudio nõusoleku ja tarnetagatisfirma tarnetagatise) – nii võib litsensiaadil olla võimalus maksmisest kõrvale hoiduda või kohese tarnejärgse tasumisega venitada. Et stuudiol oleks eelmüügi süsteemis huvi koostööks, peab produtsent andma stuudiole vähemalt koduste linastuste õigused ja osaliselt ka video õigused; jagatud õiguste süsteemis on produtsent osa stuudio süsteemist, tuues stuudiole märkimisväärselt kasu. Ma usun, et jagatud õiguste mudel produtseerimisel lahendab mitmed peamised probleemid, mis stuudiotel, pankadel ja samuti produtsentidel ette tulevad.

Teine võimalus riske vähendada seisneb “pakendamises”, filmide pakkumises pakettidena, kuna oleks mõeldamatu, et iga linateos tooks hea sissetuleku (enamus filme siiski kaotavad raha). Filmid pakendatakse erinevatele meediaakendele, kindlustamaks, et televisioonivõrgud, peamised kaabeltelevisioonifirmad ja videoketid võtavad kõik filmid üles. Put deal ehk ”määratletud tehing” tähendab seda, et ostja peab vastu võtma just sellise filmide paketi, nagu lepingus ära toodud. Keegi ei ostaks kehva filmi üksikult, aga kui saadakse pakk, milles on ka mõni tõeline hitt hulgas, tasakaalustuvad reitingud ja laenutustulud positiivselt. Stuudio delegeeriks meeleldi enamuse sellest tegevusest stuudiovälisele ettevõtjale, kuid säilitaks siiski teatud määral kontrolli. Sellise lepinguga määratletud suhtes peab stuudio varustama oma levituslepingu partnereid teatud hulga filmidega. NATO, Rahvusliku Kinoomanike Liidu puhul on tegemist enampakkumise protsessiga, kus linastaja peab võistlema stuudio filmide pärast, sest need tõmbavad ligi enamuse publikut tänu nende sügavale läbitöötlusele ja oskuslikule turustamisele. Kinode kasumiosad on erinevad, sõltuvalt kinokettidest, kuid standardina määratletud kasumiga 50/50 linastaja ja stuudio vahel, kuigi linastaja peab enamasti leppima 10%-lise teenimisega sissepääsudelt ning nõustuma teenima oma ülejäänud sissetuleku kontsessioonidest ja muust äritegevusest. See on nii, kuna pangal on võim, stuudio esindab osa sellest võimust ja nad ei pea pidama läbirääkimisi linastajatega, et nood aktsepteeriksid kõik nende filmid, neile on hea saada kas või ainult mõni suurstuudio film. Nii teevad kinoomanikud võimalikult madalad panused ja nõustuvad stuudio pakutavate filmide madala protsendiga. Kuna levitusstuudiod toodavad filme, levitavad ja reklaamivad neid ning organiseerivad teenuseid, nagu näiteks filmide vahetamine, saab stuudio leppida kokku filmipaketi tehinguid linastajatega, kuid teeb seda ainult videokettidega, nt Blockbuster (mis on suurim ja seega lihtsaim tehingute teostamiseks), Premium Cable ja Network TV. Kuna filmi kaubamärgi maine luuakse stuudio poolt koduste linastuste levis (USA ja Kanada kinodes), sõltuvad teised meediaaknad suuresti edust selle vaatajaskonnaga ja nende suhtumisest sellesse filmi. Need kolm eelnevalt mainitud meediaturgu mõistavad stuudiote jõudu, järgivad tööstuse struktuuri ja on harjunud selliste filmipakettide tehingutega.

Väljalasketehingute teostamisel sõlmitaksegi lepingud, mille alusel stuudiod peavad tootma – või laskma alltöövõtjatel toota (ostes sisse) – teatud arvu filme, mis sobivad määratletud kriteeriumi ja eelarvega. Näiteks on neis lepetes ära määratud kindlad summad kulutustele reklaamimiseks vastavalt vaatajate sihtgruppidele. Peamise kaabeltelevisiooni tehingus on pakett koostatud viieks aastaks ja selle litsents kehtib seitse aastat. Igal nendest viiest aastast peab olema üle antud 12 filmi, mille minimaalseks eelarveks on $16 000 000; reeglina on nii, et mida suurem on eelarve, seda suurem on tulu. Iga vastava filmi kohta maksab peamine kaabeltelevisioon $5 000 000 ette selle tootmiseks. Teised kaks, kellega stuudiotel on alalised lepingud videokettidest, on Blockbuster Video ja samuti Network TV. Need kolm lasevad stuudiol valmistada või tellida teatud arvu filme igal aastal. Sel puhul võivad stuudiod olla ka kindlad, et neile makstakse iga filmi pealt kindel summa. Kui aga film toob sisse rohkem kui arvatud, on lepingus hinnaparandusklausel seoses nende kolme turuga. Blockbuster annaks filmi kohta välja ligikaudu $12-20 000 000 – see on samuti traditsiooniline summa. Network TV võib maksta $4 -5 000 000 filmi pealt. Suurim määratletud väljapaneku leping, millest ma olen kuulnud, oli 2,4 miljardit USD – kuna seal on nii mõnigi võistleja, kes soovib sellist lepet sõlmida, siis on see hea päev sellele, kes lõpuks lepinguni jõuab. Sarnased väljalaskelepingud on kõigil kümnel suurstuudiol.

Leping on olemas, ja nüüd tuleb see täita filmidega. Nende filmide valimisel arvestatakse välja nende kasumipotentsiaal, kõige sagedamini just väljalasketehingute jaoks, kasutades realiseerimisvalemit – esmaseks hinnanguks ja otsuseks filmi paketti võtmise kohta on stsenaariumis veidi liiga palju detaile, seda tuleb pidada toormaterjaliks. Tähtsuselt on esikohal ikkagi lugu, et pakkuda kindlale sihtgrupile tõelist elamust, kuid selles staadiumis on tegu puhta äriga, mis on seotud sisetundega filmis osalevate inimeste ja seotud äritegevuste, treileri, pitchingu, sünopsise ja teiste filmi eduks tähtsate elementide olemasolu ja sobivusega.

Juhtivprodutsendi töö on pakkuda stuudiotele kriteeriumitele vastavat toodangut. Juba enne stuudioga läbirääkimisi peab olema selge, kas arendatav film sobib. Töötades jagatud õiguste süsteemis, peaks produtsent aitama stuudiol välja valida sobivaid projekte, mille üle välislevitajatest lepinguline ettevõte tunneks uhkust, et selle jaoks raha välja käia. Nendeks oleksid mängufilmid, mis on edukad koduturul ja millel läheks hästi ka välisturgudel – kasutades selleks erinevaid duubleid vastavalt turule, kui vaja. Produtsendil on raske töö hoida VLLE rahulikuna, täita suurstuudio vajadused ja luua nauditav või vähemalt võimalikult sujuv tootmisprotsess. Jagatud õiguste puhul ei pea produtsent lävima müügiagendi, panga ega tarne tagajaga, vaid ta ajab asju stuudioga. VLLE astub produtsendiga partnerlussuhtesse. Produtsendil peab olema VLLE usaldus, ta ei kasuta produtseerimiseks oma raha ja talle tasutakse filmi eelarvest. Esmalt kogub VLLE filmi sissetulekust tagasi oma algse investeeringu ja seejärel jaotatakse tulud 50/50. Produtsendil tuleks võidelda täieliku väljaostmise eest, kuid samas sooviks stuudio alles hoida teenimisvõimaluse filmi brutosissetulekult teatud protsendi ulatuses, see motiveerib ka stuudiot produtsendiga teatud filmi osas lepingut sõlmima. Stuudio ja produtsendi vahekord on samuti lepinguline partnerlus. Kui produtsent mõistab, et stuudio pool teenib rohkem, võib ta soovida siduda ennast stuudio brutotehinguga, paraku aga peaaegu mitte kunagi ei näita stuudio oma aruannetes märkimisväärseid tulusid, nii et produtsendil ei ole tavaliselt selleks põhjust. Ta peab sellest hoiduma ja kauplema täielikku väljaostu. Stuudio ja produtsendi vaheline tehing ei saaks aset leida, kui see ei oleks mõlemale kasulik. Produtsent, kes selleteemalistele läbirääkimistele kutsutakse, on enamasti vilunud spetsialist. Produtsendil on lisaks vajalik veel väike tiim, kuhu kuuluvad jurist, füüsilise produktsiooni juhataja (UPM), ja mõned teised usaldusväärsed tööstuse nõustajad. Tiim tööta b enamuses ettemakse alusel kuni produktsiooni alguseni, millel on oluline roll filmi mootori kohe alguses õiges taktis tööle saamises.

Meil on võimalik kasutada riikide- või firmadevaheliseks arenduse ühisfinantseerimiseks ‘eraldatud õiguste põhimõtet’ kus rahastus tuleneks riskikapitalifondidest. Selle teema kohta võite edasi lugeda siit.